ÕHTUD MOSKVA LÄHISTEL
(Mihhail Matussovski, tõlkinud Aino Otto / Vassili Solovjov-Sedoi)
Aias vaikne kõik, puud ei kahise,
loodus virgub taas koidu eel.
Mulle õhtud need Moskva lähistel
jäävad kallimaks kõikidest.
Veereb jõevoog eemal raugena,
helgib hõbekuu sinkjal veel.
Kõlab, vibub laul kuskil kaugemal
nendel vaiksetel õhtutel.
Kullake, miks pead mornilt painutad,
milleks pilku peidad mu eest?
Raske kõnelda, raske vaikida
kõigest sellest, mis südames.
Varsti puhkeb koit, tuhmub tähistee,
mulle ainult üht tõota veel:
et sul õhtud need Moskva lähistel
meelest iial ei unune!
|
